2/3 meie reisist nüüd seljataga - kahjuks. Kõik on super-super-super. Mis siis senini juhtund- prooviks alustada algusest. Lennujaamas võeti meid rajalt maha ja tunti erilist huvi meie kohvris sisalduvate granaatide vastu- vana tallinna pudelid ümmargustes pakendites, aga kui siis kohvri lahti pakkisime ja värgi ette näitasime- sobis. Õuntega nii hästi ei läinud, nende sisstoomine brazilimaasse mittesoovitatav oli- aga nu mis teha.
Üsna pea pärast meie hotelli jõudmist saabus sinna ka meie tõlk-giid-reisijuht koos hiiglasuure sokolaadikoogi ja saatjaskonnaga- kohaliku ema ja suure vennaga. Tutvusime pisut ja siis sai lapsuke hakata tutvuma eesti nänniga- kohukesed, sokulaadid, kama ja igasugu muu värk. Eks me olime ikka üsna väsinud ka ja varsti saatsime Mariliisu suure kohvriga koju ja ise kotile. Järgmiselpäeval tutvusime kohaliku rannaga ja õhtul ootas meid pere õhtusöögile. Ringkäik korteris jättis veel kustumatuma mulje kui Marilisu arvuti vahhendusel senini näinud olime. Ja toidud..... Mina, keda igatsugu mereannid, v.a. kala, senini täiesti külmaks jätnud on, või tegelt õigemini öeldes, ma neid lausa vältinud olen, võttis täiesti vabatahtlikult pärast esimest viisakuskrevetti veel järgmisigi...rohkem pole vist vaja selgitada.
Uuel päeval jälle pisut päikest ookeani ääres meie kahvatutele kehadele ja rohkelt õlut kehadele- teatavsti on palavas kliimas vaja ohtralt vedelikku tarbida. Õhtul viis Mariliis meid oma võrkpalliklubisse, kus tutvusime tema treenerite ja sõpradega ja sõime jälle õhtust, toidud ikka megahead.
Neljapäeval ootas meid ees sõit akarauuli ( või kuis iganes seda kohanime kirjutati), seal siis pere krevetifarm ja kookose ja muude viljade istandused. Ja pereisa õe kodu, mis ükstõeliselt lahe maaelamine oli. Ekskurseerisime siis seal ( krevettide elulugu ma tõesti ei viitsi siia kirja panna), aga mõnus oli oodata kookospalmi all, kuna pähkel pähe kukub- õnneks seda ei juhtunud, olid teised päris rasked. Ja ikka ja jälle krevetid ja muud mereelukad igasugusel kujul ja kõikvõimalikud puuviljad ja neist tehtud moosid, kompotid.
Öö veetsime sealsamas ja hommikul sõitsime dziipidega Jericoarasse, vahepeal ujumispeatus helesinises laguunis. Kogu sõit oli ikka vinge küll- läbi liivadüünide ja mööda ookeniranda. Ja teed meie mõistes seal ei olnudki- ainult liiv-liiv-liiv.... Rannas proovis Jüri lauda, väitis, et ei saa siinsete lainete, laudade ja tuulega kuidagi sõbraks. Õhtuks sõitsime paracurusse, kus siis kohtusime pereisaga ja paigutusime hotelli, ja siis jälle õhtusöök. ikka erinevad mereannid- austrid, mingid jubehead karbid, langustid, krevetid....
Hommikul väike ekskursioon , kohtumised sõpradega pistu ujumist ja ikka söömine... Pereisa ütles, et neil lennujaamas varjatud kaalud, kes vähemalt viis kilo raskem ei ole, kui siia saabudes, seda lennukile ei lasta. Pärisõhtul pidutsesime oma hotelliõues, koos peresõpradega ja kui siis kella 12 veel õhtusöök ka restost kohale toodi, siis sai ka lõpuks kotile. Pühapäeval kordus laupäevane - lained, pisut päikest, ohtralt sööki ja jooki. Nind kui esialgselt oli tagasisõit fortalezasse plaanitud põhapäeva õhtuks, siis tänu maitsvale joogile jäi see esmaspäeva hommikuks.
Nüüd siis jälle mõned päevad möödas või õigem oleks öelda, et kurbtusega peab nentima, et äralennuaeg läheneb kohutava kiirusega. Unistame siis vaikselt, et ehk lumetorm venitab pisut me reisuaega.
Jätkaks, siis seda eelmist juttu, mis oludesunnil omal ajal pooleli jäi. Saime siis esmaspäeva hommikpoolikul lõpuks Fortalezassa tagasi. Oli igastahes äärmiselt vinge ja muljeterohke nädalalõpp.Selle kohta ütleb Tom- oli väga meeldiv, jättis kustumatu mulje ja ei maksnud mitte midagi. Nagu ütlesid võõrustajad- Eestis maksate teie. Aga tõesti tahaks loota, et see kunagi ka teoks saab. Ja muidugi suur-suur -suut tänu ikka meie giid- reisijuht-tõlgile, kes vahepeal lausa kolme keelt korraga rääkis, sest kehakeel on ju tore asi küll, aga kõike see siiski edasi ei anna.
Esmaspäeval siis vedelesime pisut hotelli bassu ääres ja siis viis Mariliis meid poodide tänavale, kus oli oioioi kui palju sandalette, hinnad algasid 10 reaalist ja lõppesid ka kusagil...... Muidugi võttis kõik see meid silme eest kirjuks ja ega siis ostudki tegemata ei jäänud.
Teisipäeva hommikul toodi meile hotelli siis meile Mariliisu poolt reserveeritud auto, pisike WW, aga ajab asja ära ja läksime kaunemaid randu avastama. Oli teistsugune küll, kui meie kodurand Beira maril. Õhtupoole viiv Marillis meid ühte hästi-ästi suurde kaubanduskeskusesse, kus siis naised tutvusid riidekraamiga, Jüri tehnikavärgi ja igatsugu mereelukate ja puuviljaliste ja maitseainelistega. Pärast otsisime veel üht kohalike söögikoha, kus Mariliis ÜKS kord oma vennaga käinud oli ja meie kõigi suureks üllatuseks sell ilusti ja kenasti üles leidis. Respekt!!!
Kolmapäeva hommikul oli Jüril plaan purjetama minna, aga ilm et oli tuuletu..... suhteliselt muidugi, siis tutvus ta hoopis laudade parandamistehnoloogiaga ja haris end muidu sel alal. Pärast maisesime igatsugu erinevaid jäätisesorte ja tunnistasime oma lemmikuks Mariliisu lemmiku- tapiokajäätise. Siis pisuke eksursioo kalaturule tutvuma oioioi kui suurte kaladega ja muuude mereelukatega hästi ja vähem värvilistega. Siis järgmise ranna ekskursioon ja pisike krabisöömine. Õhtul esitlus Felipa emale, et kas oleme ikka usaldusväärsed nende rannakodu kasutama, ja eksam sai edukalt sooritatud, siin me nüüd teist päeva olemegi ja jumalikku olemist naudime. Ja eilsest päevast on siin Jüri jutt juba tulemas...oluliselt emotsiooniderohkem kui muinu lühidad päevakokkuvõtted, aga kuna mulle see mittemidagitegemise töö ikka rohkem ja rohkem meeldib, siis püüan teha hästi lühidalt, sest tegelikult on vist ainult kaks võimalust, kas lühikokkuvõte või pikk pikk jutt, aga ma ju piisvalt laisk inimene, nii, et jääb esimene variant. MARILIIS, sa oled tõesti tubli, et sa ikka oma blogi regulaarselt täinedad, tena nüüd, mida sa tunned!
Väike vahemärkus siia - oleme praegu Fortimis,Mariliisu sõbranna Felipa vanemate suvemajas. Eile keskpäevaks jõudsime siia ja majahaldjas viis meid kohe autoga randa. Kõmpisime mööda merepõhja u. km randa. Õieti oli see küll väikene lahekene rannaliivas, kuhu meie tuleku ajal hakkas suurest lahest või jõesuust vesi sisse voolama. Rannast leidsime kenad puust lamamistoolid ja lauad palmilehtedest varikatuse all. Kohalik rannaomanik tõi kohe külma joogi - mõistagi õlu kasukas. Lebotasime seal, kuni peale umbes neljandat õlut hakkas vesi kahtlaselt ligemale valguma. Ja tõusis ja tõusis. Koos veega tuli ka kohalik fauna igasugu kalade ja oma kodu seljas tassivate tegelastega. Annele oli neist palju rõõmu. Peremees tõi vahepeal ühe krabi meid vaatama. Temale me eriti ei meeldinud - üritas aina külg ees toolijala taha pugeda. Käisin vahepeal ookeanikaldal laineid vaatamas ia kui üle liivavalli tagasi tulin kimas parasjagu üks liivakrabi ookeani poole. Minu uudishimu püüdis ta maha suruda ähvardavalt tõstetud sõrgadega. Mingi taimeväädiga üritasin teda haneks tõmmata, et ehk haarab sellest sõrgadega ja saan ta teistele näha viia. Ei läinud õnge. siis võtsin kaks puupulka ja nende peal oli ta suht rahulik - poseeris pildistamiseks ja puha. Meiega tutvus sõlmitud otsustas oma krabiasju minna ajama ja pühkis imeväärse kiirusega üle liiva minema oma kaheksal või enamal jalal.
Kui meil lebotamisest küll sai hakkasime koduteed otsima, sest seal kust tulime oli nüüd meri. Meie reisijuht võttis meid hanereas sappa ja otsustas üle düünide tagasi sadamasse suunduda, kust majahaldjas meid jälle auto peale lubas korjata. Liiv, eriti valge nagu siin on kena, aga kui teda liiga palju on, siis tekkivad mõned kahtlused. Selle düüni tagant avaneb vaade järgmisele ja kui järgmise harjale jõuad, ei paista selle taga mitte sadamat vaid düünid, düünid. Vasakul aga jätkuvalt mets või mangroovivõsa, mille all merevesi vastu läigib ja millest läbi sadama poole suunduda kuidagi ei tihka. Reisijuht sammub aga eespool, meie - vaevatud jõuk turiste sumpame liivas talle järele. Vahepeal läks pind veidi kindlamaks, kui ta meid joonelt üle kohaliku taimkatte ja eeslipabulate viis. Mingil ajal hakkas seljataga kostma neljasilindrilise boksermootori pobinat, mida Anne ekslikult liinibussiks pidas. Ei olnud buss vaid kohalik plastkerega düüniauto, aga õnnetuseks juba reisijaid täis nii et üle ääre ajas. Sumpasime siis edasi, mina murelikke pilke seljataha heitmas või siis Reeta endast mööda lastes teda lohutamas jutuga, et tõelistel kõrberänduritel oli ikka palju raskem kuid samas ka kergem. Nemad ju teadsid kuhu läksid ja ei joonud kogu vett enne ära:)Aga retke lõpp hakkas juba paistma. Teispool okastraati paistis juba külatänava punane savi. Seal oli ikka võrratult kergem kõndida kui silmatikkuvat higi pühkides liivas sumbata. Peale mõneteistminutilist ootamist kohaliku kitsepere valvasa pilgu all veeres meie poole ka majahaldjas autoga ja see katsumus sai õnneliku lõpu.
Loodan, et Jüri lõpetab selle liivaretke kirjelduse ja ütlen vaid niipalju, et ellu jäin! Ja vaatan nüüd- tehtud!
Õhtul siis toimus eelharjutas tagasipöördumiseks real-lifeí. Tegime omale süüa, aga sellega vist nii nagu rattasõiduga- ei ununegi ära. Igaljuhul oli päris sürr palmi alla kartult ja hakklihasousti süüa. Hommikul selgus, et lisaks meile olid toidunaudigud saanud ka kolm kohalikku labradori- ilusad ja häestikasvatatud koerad üldiselt - Jüril nimelt on üks sandalett vähem kui eile oli. Tgeelikut kahtlusame selles küll seda kutsiklabradori, keda vanemad hoolega kasvatavad , ta nimelt ikka oksendas eile hoolega, ju siis ei ole sandaletid ta põhitoit.
Mnjah, hooletus ees, õnnetus järel. Kust mina teadsin, et sellele koeralapsele keda ta vanemad hoolega kasvatavad ja kes on nendega üsna üht mõõtu, meeldivad minu nahksed sandaalid - tegelikult küll ainult see parempoolne. Vasak on veel täitsa terve. Pakkusin ka seda talle kui koos poseerisime, aga ta on viisakas koer - pööras pea ära. Mis teha, sitt lugu. Käisin autos proovimas, kas saab paljajalu sõita. Jah saab, kuigi kõdi on. Eks ma siis itsitan tagasiteel totakalt omaette. Anne lubas küll lahkesti Jassile ostetud varbavahesid kasutada kui väga kõdi on.
Naised on selle päikese käes täna kuidagi vaiksed, tea kas reisiväsimus või see eileõhtune off-lõpuga jook, millest me peaaegu jagu saime. Jätsime Monikaga natukene alles, et saaks hommikul hambaid desinfitseerida.
Pean nüüd proovima osa kaameras olevast Mariliisu arvuti vahendusel mujale kopeerida, sest mõlemad mälukaardid on täis aga muljeid tuleb ühtevalu juurde.
See oli vist reede hommik, kui viimased read siia kirja said. Täna siis pühapäeva õhtu ja peb kurbtusega nentima, et reis otsa saama hakkab. Tekivad töömõtted, nagu ikka reisi viimasel päeval, olgu see reis siis 3, 7 , 14 või siis ka veel pikem.
Reedel shoppasime siis veel õhes suures supermarketis(ikka õlut ja viini) ja siis koju, s.t . oma hotelli. 2 nädalat nõudsime Mariliisu käest pidu, kuid kui siis konkreetne ettepanek tuli klubisse minna, olid vanainimesed omadega läbi, mis teha, starost ne radost. Õnneks muidugi mitte nii läbi, et joovastavaid jooke manustada ei jõudnud.
Eilne hommik möödus päikest kehasse kogudes ja lõunal viis Mariliis meid brasiilia rahvussööki- fasuelat, sööma. Seekord jällle siis tuttavasse kohta, võrkpalliklubisse. Toit oli maitsev ja küllaldane nagu kõikjal siin, lisaks veel elusad sambarütmid. Õhtustesse plaanidesse mahtus Forro (foffoo) kontsert. Aga plaanidega on nii nagu on, inimene teeb, jumal juhib. Seekord juhtus siis sihuke lugu, et terve Fortaleza ja olmselt enamgi veel oli otsustanud seda paika külastada ja nii meile seal ruumi ei jagunud. Aga see sinnasõit ja kogu see atode ja inimeste hulk oli vaatmisväärsus omaette. Nii, et ega erilist kurvastust polnudki. nagu Anne ütles, selle 30 reaali eest, mis kulutamata jäi, sai ju õlut osta, aga joojaid selle õllehulga jaoks olekspidand oluliselt rohkem olema. Mariliisul tuli tagasiteel veel selle tänavatoidu isu, mida me ühel päeval manustasime, nii, et sõitsime ka sealt läbi. Kahjuks oli aga aeg nii hiline, et see müüja oli juba koju kotile läind, aga ega sel teiselgi miskit viga olnud, maitses ikka ja jälle hea.
Täna hommikul siis jälle päike ja siis läksime perega lõunat sööma ühte sellisese kohta, kus siis nn. rootsi laua variant oli ja igatsugu head ja paremat värki pakuti. Kõht on igaljuhul jälle punnis.
Nüüd ei jää siis muud üle , kui peab kohvreid pakkima hakkama. Mariliis ootab selja taga ja tahab arvutiga koju minna, et siis see jutt oma blogisse üles riputada. Nii et kallid sõbrad, reisimuljed ( tõsi küll, väga lühidalt) jõuavad teini enne kui me ise.
Suur, suur äitäh Mariliis sulle ja su siinsele toredale perele. Sellel reisil ei olnud me turistid, kellele näidatakse must be kohti, vaid me nägime Brasiiliat. Me kõik saie aru,miks Sulle siin meeldib, see on tõesti imetore maa ilusa looduse ja sõbralike inimestega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar